← Tagasi avalehele
Elukvaliteet
Mul oli kord kõik olemas ja unistused otsas. Varem polnud peaaegu midagi, aga elu oli täis loomist.
Kas Sa usud, et elustandard ja elukvaliteet ei ole seotud?
Aastatel 2006–2010 oli mul väga mugav elu: olin kahe korteri ja uue linnamaasturi omanik. Puhkus, pidu, puhkus... Selle taseme hoidmine oli kerge, sest olin ennast „soojale kohale” üles töötanud.
Elustandard oli SUPER. Aga elukvaliteet nigel. Leek silmades oli kustunud; lihtsalt eksisteerisin päev päeva haaval. Ma ei unistanud enam.
Aastatel 2001–2005 oli vastupidi. Tegin vahel 16-tunniseid tööpäevi ja isegi magama minnes unistasin uutest programmidest, mida võiksin ehitada. EluSTANDARD oli aga olematu: panin 70% sissetulekust korteri sissemakse jaoks kõrvale. „Jälle kaks viinerit?” küsis rõõmsa näoga neiu Prisma lihaletist peaaegu igal poeskäigul. Õhtul praadisin need sügavkülmutatud friikartulite kõrvale. Ja nautisin kõike, kusjuures! 😃 Kuigi hoidsin kokku iga senti.
Seejärel hakkasin vaikselt elujärge parandama ja elustandardit tõstma, kuni ühel hetkel oli kõik olemas ning sihid saavutatud. Mäletan 2010. aasta vestlust Silveriga, kus imestasin: kuidas sain olla nii õnnelik ajal, mil mul polnud midagi, ja nüüd nii tühi, kui kõik oli olemas?
Mõni kuu hiljem jõudis mulle kohale, et õnn ei tähenda minu jaoks tarbimist, vaid loomist. Õnn ei teki sihile jõudmisest, vaid teekonnast. Üheski tipprestoranis ei saa ma toitu nautida, kui mul pole isu ELU järele. Ükski uus suhe ei suuda panna silmadesse leeki, mis süttib uutest rakendustest unistades ja neid luues.
Mõni nimetas 2011. aasta alguse otsust „julgeks sammuks”: võtsin endale programmeerija ning panin sellesse kogu raha, auto ja veel laenuraha. Aga kui nad oleksid teadnud, kui palju ma vastu sain — kuidas läksin taas magama homsest päevast unistades ja elu oli jälle entusiasmi täis.
„Sacrifice is giving up something good for something better.” EluSTANDARD oli taas peaaegu sama nagu kümme aastat varem: tegin päevad läbi tööd ega kasutanud sissetulekut tarbimise suurendamiseks. Aga elukvaliteet oli super. Tol ajal sain lubada endale vaid ühistransporti, kuid seisin seal maailma rahulolevaima naeratusega.
Loodan, et seekord ei jõua ma enam kunagi „kohale” ega saavuta lõplikult kõiki sihte. Et teekond oleks otsatu ja täis väljakutseid, mis toovad välja parima minus. Et iga järgmise takistuse ületamise järel saaksin selja sirgu ajada ja öelda: bring it on!
Mõtte võtab hästi kokku Michelangelole omistatud lause: „Suurim oht ei peitu selles, et sihime liiga kõrgele ega saavuta seda, vaid selles, et sihime liiga madalale ja saavutame selle.”