Käid närvidele

Inimesed kipuvad arvama, et just nende arusaam asjadest on õige. Et näeme maailma täpselt sellisena, nagu see tegelikult on. Paraku pole see võimalik. Näeme ainult seda, kuhu meie tähelepanu on suunatud — ja see on imepisike osa kõigest. Muidu meie pea lihtsalt „plahvataks” kogu informatsiooni peale ning aju jookseks umbe.

Kujuta ette fotot inimesest mägede taustal ja vaata seda mõttes mõned sekundid. Me kõik märkaksime midagi sarnast: kas inimene oli fotol, kuhu ta vaatas. Aga detailsemalt? Mitu mäetippu paistis? Kas käekella oli näha? Kas inimese pea oli mägedest kõrgemal? „Eee, mu tähelepanu ei olnud NENDEL asjadel...”

Täpselt sama on Sinu praeguse ruumiga. Vaata enda ümber mõned sekundid. Nüüd vasta: millised asjad olid sinakat tooni? Tõenäoliselt oskad midagi nimetada, aga vaata uuesti — NÜÜD märkad neid palju rohkem. Test number kaks: vasta ILMA uuesti uurimata, millised asjad olid ümmargused. Seejärel vaata ringi. „Mu tähelepanu ei olnud enne nendel asjadel, vaid sinistel...”

Asi ei piirdu muidugi ainult Sinuga. Too kõik enda sõbrad kokku ja ka terve kambaga ei märkaks te kõiki siniseid ning ümmargusi asju, kui tähelepanu poleks neile suunatud. Üks märkab ühte, teine teist. Hiljem kirjeldaksite sama ruumi üsna erinevalt.

Ja muidugi ei piirdu jutt ainult silmadega. See puudutab kõike, kuidas me maailmast aru saame. Mõni märkab minus heatahtlikke ja arukaid omadusi, teisele tundun ülbe ning rumal. Te kõik näete mind natuke erinevalt; mina ise näen ennast veel kolmandat moodi. Lõplikku tõde minust ei tea aga keegi — yep, isegi mitte mina ise. Just sellepärast loengi nii palju enesearengu teemal, et iga aastaga aina rohkem teada saada.

Mis Sinule näib ilus, võib olla teisele kole. Mis Sinule tundub õiglane, võib olla teisele vale. Mõnikord käib närvidele, kui „rumalad inimesed” lihtsalt ei saa aru, kuidas asjad on. Tegelikult oleme rumalad hoopis ise, kui arvame, et teised saavad üldse maailma näha täpselt nii nagu meie. Sinu tähelepanu on sinistel asjadel, teine näeb ümmargusi.

Inimestega eri arvamusele jääda on täiesti okay — nii eraelus kui ka tööl. Kuulan juhina ära spetsialistide arvamused ja lisan enda tähelepanekud. Kui see nende arusaama ei muuda, aktsepteerin seda rahus, sest mõistan, et keegi meist ei tea kunagi kõike. Vihasel vaidlusel puudub igasugune mõte ja mina selles ei osale. „Let’s agree to disagree!” 😉