← Tagasi avalehele
Kui palju minu motivatsioonist on päriselt minu?
Positiivne tagasiside meeldib mulle. Just seepärast tahan teada, milline oleks mu elu siis, kui keegi teine seda ei näeks.
Oli mõte kirjutada viimase aasta üllatustest... Tristani ekstravertsusest, Tormi inglise keelest, Mooni ja Tuuli vastu tekkinud austusest, enda sisemistest sihtidest ning materiaalsest seisust.
Aga ei kirjuta. Viimastel kuudel olen üha rohkem avastanud, kuidas teen päris palju asju teiste inimeste pärast või nende mõjutusel. KUI palju elaksin teistmoodi, kui teisi inimesi ei oleks?
Ja see ongi üks näide: rääkida kellelegi edasiminekust enda elus ning saada vastu reaktsioon „Oh, lahe!” Pean tõdema, et mulle MEELDIB see vastus. See tekitabki küsimuse: kui suur osa minu motivatsioonist tuleb soovist saada teistelt positiivset tagasisidet?
Praegu tunnengi end nagu kasepuu tuule käes paindumas. Kui teised inimesed mind ei mõjutaks, milline oleks elu? Milline oleksin mina tegelikult? Seega esimene test: proovin õppida elama nii, et ei räägi mitte kellelegi „lahedaid uudiseid” ega enda elu edusammudest. Teen asju, mida tahan, aga ei räägi progressist.
Ühel päeval, usun, on juured sügavalt maas ning tajun selgemalt, mida teen ENDA soovil ja milles tunnen TEISTE inimeste mõju. Kuni selle päevani... kirjutamiseni!