39: elu aegluubis

Palju õnne sünnipäevaks, Tauri! Ja ütleme julgelt välja ka: 39! 🙂 Teen endale sünnipäevakingi ja kirjutan vahelduseks veidi mõtteid — seekord proovimata neid 2000 märgi sisse mahutada. 😃 Üledoos Taurist. Siit ta tuleb. 😉

Kas ma olen praegu elus heas kohas? Mõttesse hüppab lause: „Wake up determined, go to bed satisfied.” Ülioluline on minu arvates SOOV asuda tööle isegi sünnipäeval — soov, mitte kohustus. Mitte selline töö, kus inimene lihtsalt „käib”, tiksub oma aja ära ja ootab tööpäeva lõppu. Üleüldse toob elu, kus keegi ootab minutite ja tundide äratiksumist, mulle külmavärinad. Elu on ju nii hinnaline! Ma ei taha kaotada ühtki minutit. Tahan hoopis igat päeva aegluubis. Toon näite. Mu pojad söövad kommi alati aeglaselt, pisikeste päkapikuampsude kaupa. „Naudime,” ütleme seda peres. Mitte et nad tihti kommi saaksid — kuueaastane loeb iga päev tund aega koomikseid ja saab ühe kommi. 😃 Anyway. Nad naudivad oma kommi mega-aeglaselt. Mina naudin samamoodi enda päeva: väikesed päkapikuampsud päevast, mida imetleda ja mille maitset kinnisilmi tunda — ning siis enamik „kommist” kõrvale panna, eelmise tüki maitset pikalt nautides. Kuidas päeva ennast aegluubis võtta? Minu kodu ja kontor võivad meenutada mungakloostrit: null sotsiaalmeediat, null uudiseid, ei raadiot ega televiisorit. Mitte üks päev, vaid kogu aeg — way of life. Ja siis ongi kõik aegluubis. MÕNUSALT aegluubis. Muidugi oleneb, mis kellelegi mõnus on. 😃 Mõni tahab just kiiresti läbi päeva minna, oodates õhtut, teist päeva või teist kuud. Aga seal on peidetud oht. Õhtul võib midagi toredat ees olla, reedel äge sündmus või järgmisel kuul mõnus reis. Ent kui oleme harjunud läbi päeva kihutama, teeme sedasama ka tulevikus. Kui äge õhtu, reede või reis lõpuks käes on, kas vajutame ühtäkki pidurit ja võtame aja täiesti maha? Kahjuks ei. Kiirustame taas järgmise ägeda asja juurde. See, mis parasjagu käes, pole kunagi piisav: „It is the nature of desire not to be satisfied.” Igatsed tulikuuma päikest? Mine, aga Sa ei taha seal neli tundi higistada. Varsti tahad külma duši alla, mis tundub alguses mega mõnus — aga mitte neli tundi järjest. Seejärel võtaks sooja café latte, aga me ei taha neid nelja järjest juua. Ükskõik millist naudingut keha või vaim praegu ette kujutab: kui oleme selle kätte saanud, tahame juba järgmist. See ongi kiirustamine läbi elu — viis „kommi” korraga suhu, Coca-Colaga alla ja kohe järgmised viis peale.

Kuhu ma jäingi... Jah, SOOV tulla isegi sünnipäeval tööle nii, et mitte keegi ei saa teada, mida ma siin üldse teen. Sest üks järjekordne lõks on teha midagi teistele. Sellest ei piisa, kui naudid klaverimuusikat — maailm soovitab seda ise õppida ja laule kirjutada. Aga ei, taaskord ei piisa: nüüd soovitatakse need ka avaldada. Muidugi ei piisa sellestki: vaja oleks saada populaarseks, et kõik plaksutaksid. Teiste jaoks asju tehes on see lõputu tee — kunagi ei piisa. TEGELIKULT ei pea keegi meile plaksutama. Me ei pea midagi avaldama. Tuleb kuulata enda sisemist häält: mida MINA ISE tegelikult tahan?

See on muidugi suur teema omaette: mida me siit elult üldse tahame? Konks on selles, et me ei teadvusta kõiki põhjuseid, MIKS me midagi enda ellu tahame. Kas keegi soovib ilusat autot enda jaoks või tahab tegelikult sõpradele näidata? Kas ta tahab olla edukas omaette või on vaja midagi teistele tõestada? Kuna keegi meist ei saa lõpuni aru, miks me midagi tahame, võiksime esitada hoopis teise küsimuse: mis teeb meid õnnelikuks? Ja kõige kohta, mida arvame end ellu tahtvat, võiks küsida: kas see teeb elu kergemaks või raskemaks? Soovida võiks asju, mis toovad kergema tunde. Tegele asjadega, mis teevad südames õnnelikuks, olenemata sellest, mida teised arvavad või kuhu see välja viib. Kui tahame tulevikku rohkem rahulolu, tuleb seda tunnet kasvatada PRAEGUSES hetkes. Tuleviku rahulolu ei sõltu tuleviku oludest — uuest autost või millestki muust —, vaid meie tulevasest võimest rahulolu sellesse hetke tuua. Meie õnn on alati meie sees peidus, mitte tulevikus. Seda tuleb kasta ja selle eest hoolitseda. Praegu.

Tagasi algusesse. Tauri, kas viimane aasta on olnud hea? Mõni mõõdaks seda materiaalselt või naudingutes — näiteks reisides. Minu jaoks on kahtlemata suurim mõõdupuu: kui palju olen arenenud? Kas olen liikunud kõige parema versiooni suunas iseendast? Kui palju on kasvanud minu võime olla pereliikmete jaoks tõeliselt olemas? Kui palju olen juurde õppinud tööalaseid oskusi valdkondades, mis mind räigelt huvitavad? Ja ma ei räägi passiivsest uurimisest, vaid metsikult aktiivsest uudishimust. It’s the best kind. Täpselt aasta tagasi avastasin kiiremas tempos audioraamatute kuulamise. Olin terve elu arvanud, et 2,0-kordse kiirusega võib midagi kaduma minna, aga nüüd võin kinnitada vastupidist: see haarab palju paremini, sest mõte ei lähe rändama. Matemaatiliselt võiks eeldada, et olen aastaga kuulanud kaks korda rohkem raamatuid. Aga ei, lausa neli-viis korda rohkem, sest uus tempo päästis vee paisu tagant valla. Kui keegi mõtleb, mida ma teen ilma raadio, televiisori, uudiste ja sotsiaalmeediata, siis vastus on: raamatud. Metsikult raamatuid inimestelt, kes on siin planeedil tarkusi praktikas omandanud ja need hiljem hoolikalt lihvitud lausetega kirja pannud. Ma ei vaja enda ümber suurt seltskonda ega pidevat suhtlusmüra, aga minu arvates on jube äge võimalus kuulata igal õhtul mõne aruka autori mõtteid. Kas olen selle aastaga muutunud kõige paremaks versiooniks iseendast? Kindlasti. Olen mega tänulik ka selle eest, et abikaasal tekkis uudishimu häid raamatuid sama tempoga „tarbida”. Loetud mõtteid peegeldades algab meil iga päev pika vestlusega filosoofiast ja paremast elust. I am living my dream.

Nii, nüüd tahaks tööle asuda — kirjutamise vajadus sai rahuldatud. 😉 Kas keegi seda ka loeb? Pole oluline. Kas keegi sellele plaksutab? Pole oluline. Like-teavitused on niikuinii kinni keeratud. 😉