Eeskujud

Meil kõigil on eeskujud. Ja me arvame, et me ei suudaks iial nii ägedad olla. Nii kõrget taset ei saaks kunagi kätte... Aga Sa saad elada ÜHE MINUTI nii kõrgete standarditega nagu nemad. Kui teed seda, näed, et ka 10 minutit saaks. 30 ka. Siis juba tunni. Mitu lausa. Teed ära — ja ühel hetkel proovid pulli pärast olla TERVE PÄEVA nii kõrgete standarditega nagu need suurepärased iidolid. Teed. Ja teed uuesti. Siis proovid nädala. Pärast seda ei tundu ka kuu võimatu. Sa saad sellega hakkama. Ja paned edasi.

Ja ühel päeval märkad, et... juba üsna üllatavalt kaua oledki elanud nagu enda eeskujud. Jah, Sulle tundub igavesti, et oled neist ikkagi vähem, et nemad on ju tublimad. Aga las ma ütlen Sulle saladuse — nii arvavad ka nemad. Ka neil on enda iidolid, kelle poole nad püüdlevad. Kunagi ei saa kätte, aga... alati saab ühe tunni veel, ühe päeva veel. Natuke veel. Ja veel.

Ja ühel hetkel kuuled kelleltki enda üllatuseks, et... SINA oled eeskuju. Sina motiveerid, Sina inspireerid. Lihtsalt nii käitudes, nagu iga päev käitud. Tahaksid neile öelda, et ei, tegelikult Sa oma hinges nii tubli ei ole, et Sa lihtsalt üritad teha parimaid otsuseid nüüd, täna. Aga Sa ei ütle. Selle asemel patsutad neid õlale ja ütled: „Pane edasi, natuke veel, Sa saad hakkama! Sa oled võimas!”

Aitäh, isa, aitäh, vanaisa — oli äge, et mul eeskujud nii lähedalt võtta olid. Et ma juba suhteliselt noorelt teadsin, mis elus tegelikult tähtis on. Olete jätkuvalt mu Põhjanael — minu majakas, mis alati õiget suunda näitab. Iga minut, iga tund, iga päev.