Ärata enda sisemine fänn

Mis juhtub, kui pigistame apelsini? Välja voolab mahl. Aga kui meie asemel pigistab seda keegi teine? Või kui keegi kolmas näiteks peale astub? Ikka pritsib mahla — ükskõik, kes survet avaldab. Ja MIKS? Lihtne — sest mahl on ju apelsini sees.

Järgmine kord, kui keegi meid kritiseerib, võiksime seda meeles hoida. Me kipume kõike personaalselt võtma, aga... kui tähele panna, siis inimene, kes meid halvustab, halvustab tegelikult ka teisi. Halvustav kriitika räägib sageli ka selle ütleja harjumustest ja sisemisest seisust.

Aga meile suunatud kriitika ei ole omaette ju midagi halba. Kui see sisaldab tõde, siis suurepärane — saame ennast tulevikus korrigeerida, aitäh! Kui kontrollimise järel tundub, et selles tõesti pole midagi kasulikku, võib selle rahulikult kõrvale jätta.

Ja kui ise soovime kedagi kritiseerida, siis... see on kahe teraga mõõk. Kas tõesti tahame enda sees kasvatada sisemist kriitikut, kes silmagi pilgutamata ka meie enda vastu pöördub? Ei taha. Soovitaks ta pikaks ajaks keldrisse luku taha panna, aga seal sööb ta ka talvise kartulivaru ära. Las ta kolib parem üldse välja.

Sisemise kriitiku asemel võiks endas hoopis kasvatada sisemist FÄNNI 😉 Ja kuidas? Et saada tugevaks ja elujõuliseks, võiks ta palju treenida — meie lähedaste peal! Las ta läheb ja fännab meie pere ning sõprade iga pisikest edusammu nagu korralik jalgpallifanaatik, kes oma koduklubile kaasa elab. Las ta kiidab ja ülistab... Ja varem või hiljem „pöördub” see kõik ka meie enda suunas — sisemine fänn hakkab meidki jumaldama 😉