Miks ma kirjutan?

Leidsime kallimaga Küprosel mõned küsimused, mida teineteisele esitasime.

„Mis on Sinu kõige suurem saavutus seni?” Arvestades, kui palju olen tööalaselt korda saatnud, võiks eeldada, et nopin ühe pärli sealt. Aga ei — minu suurim saavutus on hoopis oravarattalt mahaastumine: delegeerimisvõime omandamine, enda aktsepteerimine ka ilma töörügamata ning ohtra vaba aja organiseerimine enda ellu, nii lähedastega veetmiseks kui ka üksinda olemiseks.

„Mida teeksid teisiti, kui teaksid, et Sul on veel ainult üks aasta elada?”

Oeh... Without a doubt... Hakkaksin enda mõtteid mingil kujul avaldama. Nüüd. Täna. Praegu. Iga päev. IGA päev. Perfektsust taga ajamata.

Mul on kolm imelist poega ja üle kõige tahaksin neile maha jätta enda teadmisi — üksjagu enda kogemustest, aga palju ka sadadest raamatutest nopitud märkmetest, millele olen enda elu rajanud. Et rahu oleks südames ja sära silmades — sellise elu radadele soovin juhatada ka enda pojad.

Mis oleks parem aeg alustamiseks kui täna?