Karin ei anna alla

Nii. Pidime Kariniga reisile minema. Helistasin lennujaama ja kurtsin, et online check-in ei toimi meie numbriga. „See on okay, Lufthansa tahabki kohapeal kõik üle vaadata.” Okei.

Lennujaamas kell viis hommikul. Tiksume aeglase järjekorra ära, aga teenindaja kehitab meile õlgu: „Teid nimekirjas ei ole!” Nimelt asendati meie lend umbes pool päeva varasemaga. Sain paari kuu eest Mytripilt selle kohta e-kirja, aga mul jäi lugemata lause: „Uue lennu piletid kehtivad siis, kui viie päeva jooksul vastate.” Eee, ja kui ma ei vasta, jätate raha lihtsalt tühistatud lennu eest endale?! WTF?! Ei kujutanud ette, et nii asjad saavad käia. Elame ja õpime. Win some, lose some — kõnnime koju tagasi.

Ei, ei kõnni. Naine ei taha asja päris nii jätta. Helistab korduvalt Mytripi, aga ei saa kedagi kätte. Mina seletan kõrval rahulikult, et elu sees ei ole neil kasulik nii odavate piletite pärast tõmblema hakata. Ja liiga hilja on niikuinii... Aga umbes kuuendal katsel kõnetab üks lennujaama töötaja meid infoboksist: „Äkki helistate hoopis Lufthansasse?” Karin proovib ja saab teise korraga kellegi kätte. Nende esimene reaktsioon on kohe: lend tõuseb õhku 40 minuti pärast, enam küll midagi ümber teha ei jõua. Karin lepib olukorraga, lõpetab kõne ja...

Ei, ta ei lepi olukorraga. „Aga me oleme ju siinsamas lennujaamas ja valmis jooksma!” Lufthansa jätab ta ootele... pikk vaikus. Kui lennuni on jäänud ainult 30 minutit ja teenindajad lahkuvad Lufthansa boksidest, lähen veel igaks juhuks küsima: kui telefoni teel mingi ime sünnib, kas siis pole enam mingit võimalust check-in’i teha? „Jah, see lend on lukus. Lufthansa saab võib-olla mõne teise lennu pakkuda.” Viin naisele selle info edasi, et kukkumine pehmem oleks. Naine saab aru, lõpetab ootel oleva kõne ja...

Ei, midagi ta ei lõpeta. Vaatab mind sellise pilguga, et tema igatahes läheb reisile. Kui õhkutõusuni on jäänud 25 minutit, tormab ta minu poole: „Tehtud, olemas, LÄHME!” Ma tõusen. Ee, lähme, aga kuhu? Lufthansa teenindajad on ju lahkunud. Lennujaama töötaja, kes telefoninumbri andis, elab kaasa: „Ükskõik millisesse boksi, kohe!”

Jookseme Antalya neidude juurde ja hüüame juba jooksu pealt oma loo ära. Kohale jõudes vaatavad kolm teenindajat pikalt vaikides üksteisele otsa, kuni üks ütleb teisele: „Aga küsi neilt.” Võetakse raadiosaatja: „Kas lennule veel saaks? Kas saab lennu lukust lahti võtta?” Yep, saab — võetakse. Karin jääb sinna pabereid määrima, mina haaran kotid ja liigun turvakontrolli poole. Varsti jõuab abikaasa suure spurdiga järele. Lindid, mille vahel peaks siksakitama, teeme meie seekord tõkkejooksuks. Turvatöötaja saab aru, millised peata kanad me oleme, ja aitab ise kohvritest õigeid asju kastidesse tõsta, et saaksime edasi tormata.

Ja me tormame. Jõuame lennuki juurde. Tuleb välja, et Lufthansa nõuab hügieenilist maski — meil on riidest — ja Hispaania ikkagi online-tervisedeklaratsiooni. Meil pole kumbagi, aga Karinile otsa vaadates pole mul enam kahtlustki: me LÄHEME sellele reisile.

Mask sai kiiresti ostetud, tervisedeklaratsioon hiljem täidetud ja ülejäänu on ajalugu. Ladies and Gentlemen, may I proudly present: Karin Laane! Soovitan mitte tema teele ette jääda. 😉