Peidetud aarded

Kui meil on ees võileib, mis ootab söömist, võib meelde tulla hoopis hea kringel, mida eelmisel nädalal saime. Või rändavad mõtted tulevikku, oodates järgmisele üritusele tellitud lemmiktorti...

Kipume võrdlema asju, nagu nad oleksid kõrvuti: kringel 8/10, tort 9/10, võileib 5/10. Aga asjad elus ei ole kogu aeg olemas ja kõrvuti. Mis kasu on mul kringlist, mis jäi minevikku? Või mida hakkan peale tordiga, mida veel ei eksisteeri?

Las ma hindan uuesti. Kringli magus glasuur: 8/10. Tordi maitsev sisu: 9/10. Võileiva eksisteerimine NÜÜD JA PRAEGU: 50/10. Vähemalt! Ja ma ei räägi sellest, et „tuleb osata väärtustada seda, mis meil olemas on”, vaid sellest, et meil midagi olemas on — see ONGI väärtus! Tohutu! Kogu maailma kuld lausa kahvatub selle kõrval, sest seda meil ju olemas pole.

Sama võiksime meeles hoida, kui soovime enda lähedasi muuta. Meil kõigil on mingi ettekujutus, milline võiks olla pereliikme või mõne teise lähedase ideaalversioon, ja tahame pidevalt „aidata” neil selleks „paremaks” inimeseks muutuda. Aga sellel ideaalversioonil on üks „imepisike” miinus... TEDA EI OLE OLEMAS! Ta on ainult meie peas. See on see „torditükk tulevikus” — ükskõik kui palju glasuuri me sinna mõtetes peale tilgutame, seda ei eksisteeri! Päris inimesed aga — täpselt nii, nagu nad on, siin ja praegu — ON olemas. Ja see ongi nende tohutu väärtus.

Seda, kus me praegu elus omadega oleme, lihtsalt ei saa võrrelda ei meie mineviku ega tulevikuga. Üks eksisteerib, teisi ei eksisteeri. Praegune hetk on tõepoolest kõik, mis meil on — nautigem seda!