← Tagasi avalehele
Mida Sa tahad vs. mida Sa vajad
Me oleme enda filmi peategelased. Probleem on selles, et loo alguses ei tea me veel, mida lõpuks päriselt vajame.
Filmid on tihtipeale sellised: on peategelane. Ta tahab midagi, aga ta ei saa SEDA. Lugu areneb, peategelane areneb. Lõpuks tekib võimalus SEE ihaldatu saada. Aga ei — filmi jooksul on ta aru saanud, et valida tuleks hoopis midagi MUUD, mida ta TEGELIKULT vajab.
Meie oleme samuti peategelased enda filmis. Me elame, kogeme, areneme. Asju, mis olid meile ihaldusväärsed viis aastat tagasi, me enam nii väga ei soovi — sest oleme leidnud midagi veel paremat, veel sobivamat. Me lihtsalt ei teadnud seda viis aastat tagasi.
Ometi peaaegu keegi meist ei mõtle TÄNA nii: et asjad, mida me PRAEGU tahame — võib-olla polegi need meile kõige õigemad? Äkki on maailmal midagi VEEL paremat varuks meie jaoks, kui me ainult natuke elaksime, kogeksime ja areneksime?
Armastan tuua näiteid. Oletame, et oled kukkunud suurde auku ja proovid ennast sealt välja kaevata, näpud verised. Mõtled, kui väga TAHAKS labidat. Aga Sa lihtsalt veel ei tea, et TEGELIKULT vajad Sa redelit! Elad, koged, saad varsti teada!
Kukud auku ja näed nurgas labidat — aga omaette mõtled, kui väga TAHAKS redelit. Küll siis oleks kõik super! Aga ei — TEGELIKULT on vaja hoopis silmad lahti hoida kõndides, et auku üldse mitte kukkuda. Varsti õpid selle ära.
Kukud auku, nurgas on labidas ja redel... Aga mõtled hoopis, kui väga TAHAKS olla aukude suhtes tähelepanelikum, et neist alati suure ringiga mööda minna. Küll siis oleks elu ideaalne! Aga muidugi ei — TEGELIKULT on Sul hoopis vaja leida teine tee, kus pole selliseid suuri auke!
Ja sellega asi ei lõpe. Alati avastame veel paremaid asju, kui oleme valmis arenema. Sealjuures teeme kõik eri valdkondades erineva kiirusega progressi. Mõnes asjas kaevan alles veriste näppudega, mõnes valdkonnas kõnnin vilistades mööda siledat asfalti. Konks on selles, et ühtegi „taset” ei saa vahele jätta. Kui keegi on sügavas augus ja palub labidat, siis pole mõtet vastata: „Kuule, mul on siin üks redel ka, äkki ulatan selle hoopis?” Veel vähem on mõtet küsida, miks ta lollike üldse auku kukkus või aukudeta teed ei valinud. Las ta elab, kogeb, areneb. Sina viska talle labidas ja jutusta kaevamise ajal huvitav lugu sellest, kuidas ise enda jaoks redelid avastasid. Anna talle palju huvitavaid näiteid ka! 😉