Natuke mööda, meelega

NATUKE MÖÖDA. MEELEGA.

Tennises olevat üks õppemeetod selline, et kui õpilane lööb palli reketiga natuke liiga vasakule, siis instruktor ei juhenda teda keskkohaga lööma — vaid laseb tal MEELEGA lüüa natuke liiga paremale.

Kui õpetada teda keskkohaga lööma, siis kisub reket tõenäoliselt ikka natuke liiga vasakule; aga kui selle asemel harjutada teist äärmust, kasvab ajaga õige kõhutunne — kus täpselt see keskkoht on.

Viimasel aastal olen seda enda elus väga tihti praktiseerinud; tundub hea loogika. Kui näen enda käitumises midagi viltu ja soovin seda paremaks tuunida, siis proovin EKSTRA teha teist äärmust, et ajaga tekiks „kuldse keskkoha” tunnetus.

Üks minu 2015. aasta eesmärke oli liikuda elus rohkem selles suunas, et mul ei oleks vajadust teistele inimestele meeldida... Päris lahti sellest niikuinii ei saa :) Ja miks? Mul on tunne, et kui otsin teiste heakskiitu, siis jäängi taga ajama natuke võõraid asju — ja võib-olla jätan hooletusse need, mida mu süda tegelikult sooviks.

Üks suur minivaldkond selle suure eesmärgi juures on enda mõtete avaldamine. Mul on „hääl peas”, mis tavaliselt takistab mind mõtteid ütlemast või kirjutamast ja blokeerib neist suure enamuse (põhjustest räägin hiljem).

Nii olengi viimastel aastatel ka Facebookis postitanud väga vähe oma mõtteid; enamikku neist ei ole „hääl peas” heaks kiitnud ja need on minu teada jäänud...

Kuidas sellest blokist lahti saada... või seda vähemalt leevendada? Yep, tennisemeetod. Kui olen terve elu enamiku mõtteid enda teada hoidnud, siis nüüd võtan MEELEGA ette teise äärmuse — lasen enamiku mõtetest lendu. Tõenäoliselt lendab alguses välja ka mõni ebaoluline või ebahuvitav mõte — aga las olla. Eesmärk pole avaldada kõike toimetamata, vaid lõpetada iga mõtte lämmatamine enne, kui see üldse päevavalgust näeb. Pealegi — päris elu on Real Time, mitte mõtlemisajaga.

Nii et... löön nüüdsest natuke liiga paremale. Meelega.