Ka see möödub

Aitäh lugemise eest, lõpetan praegusel kujul „blogimise”. Olen oma viimase Bucket Listi eesmärgi täitnud — aasta tagasi Küprosel tundsin tugevat soovi mingid enda mõtted maha jätta poegadele, kui nad vanemaks on saanud. Las nad 20ndates agaralt teevad kõik enda vead ise läbi ja äkki 30ndates võtavad „vanamehe” materjalid ette 😉

Enda eelmises firmas delegeerisin kõik tööd ära paar aastat tagasi, et keskenduda poegade kasvatamisele. Tänaseks saan kinnitada, et muru ei ole rohelisem naabri juures, vaid ikka seal, kus me seda ise kastame… Kui paari aasta eest arvasin, et õnnelik pere on tore siht omaette, siis nüüd ütleksin, et see on lausa vajalik vundament kõige muu hea jaoks. Olen 2021. aastal alustamas uue firmaga (järgmine Bucket List), aga läbi õnneliku pere tunnen palju suuremat tuge.

„Issi, mille üle Sa rõõmustad?” küsis eile poeg, lootes midagi head kuulda. „Ei millegi üle, lihtsalt vaatasin teid” — kuidas nad õhupalliga mängisid, vennaga kahekesi. See on uskumatu, kui palju suudab üks laps naerda lihtsate asjade üle (täiskasvanud võtku õppust). Jah, see oli lihtsalt üks imepisike seik keset täiesti tavalist hämarat sügispäeva — aga nii võluv, nii ilus. Kui seesama kaader mul elu viimasel hetkel silme eest läbi käiks, oleksin päris rahul.

Inimene kipub aeg-ajalt meenutama mõnda lõppenud suhet või muud sellist ja mõtlema omaette: see on läbi, ma ei saa seda enam kunagi tagasi. Aga kallis sõber — me ei saa kunagi tagasi ka TÄNAST päeva! Mu pojad ei olnud aasta tagasi veel sellised nagu praegu. Ja aasta pärast ei ole nad ENAM sellised. Kõik muutub, imepisikeste sammude haaval. Midagi ei jää samaks, kõik „kaob”. Naudi, kuniks seda on.

Mu pisemad pojad on praegu 4 ja 6 — ja varsti on nad juba 24 ja 26. Liigagi varsti. Mis ma oleksin siis nõus ohverdama, et ajamasinaga minna kordki tagasi hetkesse, kus nad mõlemad mulle veel korraga sülle mahuvad? Mul on praegu see võimalus. Täiesti tasuta.

Tänane päev — nii tavaline, aga samas nii erakordne.