← Tagasi avalehele
Lasteaed for life!
Kasvamine ei pea tähendama mängu, seikluste ja oma reeglite hülgamist. Võib-olla on lastel elu kõige olulisem osa juba selge.
Aasta tagasi kuulsin, et mu kuueaastasel pojal on lasteaias pruut. What the hell? Mõne kuu pärast kuulsin, et tal on kaks pruuti. Ei, mitte uus pruut, vaid kaks pruuti. What the hell? 😃 Lasteaia lõpupeo ajaks oli neid juba kolm — ja kõik kenasti omavahel sõbrad 😃
Anyway, minu palvel sai poeg VEEL ühe lisa-aasta lasteaias, et ta oleks klassi vanim poiss, mitte noorim. Seega veel üks aasta mängu ja lõbu! Lootsin, et küll ta uues grupis kohaneb. No ja kuidas ta kohanes — september on alles alanud, aga tal on juba uus pruut 😃 Miks ma veel imestan? 😃
Minu jaoks on lasteaed maagiline. Mitte ainult näha rõõmsat last, vaid vaadata lausa selle rõõmu sisse, sügavale. Tajuda ise ka seda, kuidas oli siis, kui meie olime lapsed... Mäletad, kui ootasid kogu aeg suve? Kui tahtsid ainult terve päeva mängida? Ja veel, VEEL ei tahtnud sõprade juurest ära minna?
Kui ma ise lasteaia lõpetasin, liiguti edasi kooli, aga... mina jäin oma peas endiselt lasteaeda. Kord ja reeglid? Pähh! Tuupimine ei olnud kunagi minu tugevus. Mind tõmbasid palju rohkem arvutid ja asjad, mida sain ise ehitada, katsetada ning avastada. Kooliga tegin vajaliku ära, kuid suurema osa energiast panin sinna, kus uudishimu päriselt põles. Nagu Bart Simpson, kes avastas kogemata programmeerimise. Lasteaed for life!
Pärast kooli läksid kõik edasi „tööle”. Aga miks peaks töö tähendama kümmet tundi päevas millegi kallal, mis Sind tegelikult üldse ei huvita? Mina jäin tegelema oma hobiga — arvutitega. Tegelesin nendega nii palju, et sain isegi osavaks. Ja ühel hetkel hakati selle eest raha maksma. Lasteaialaps ei valiks vabatahtlikult mängu, mida ta iga päev vihkab. Miks peaks täiskasvanu?
Siis tuleb „suhe”. Meenutame korraks: mis on peamine asi, mida laps järgmisest lasteaiapäevast ootab? Tema PARIM sõber! Miks ei võiks elus samamoodi olla? Partner, kellega Sa TAHAD iga päev koos olla. Ja kui ei ole, jooksed vajadusel üle mägede ja orgude, et tema juurde jõuda. Keegi, keda aktsepteerid täpselt sellisena, nagu ta on. Nagu tõelist sõpra.
Vanus on mul tänaseks juba sealmaal, et juuksed hakkavad veidi halliks minema. Aeg lõpuks lapsepõlv seljataha jätta? HELL NO. Las teised penskarid panevad penskaririided selga ja suhtlevad teiste penskaritega „nii nagu peab”. Not me! Pole vahet, kas 75 või 95 — teen ikka samu lolluseid edasi. Mõistlikud reeglid hoiavad inimesi, kuid tühjad kombed ei pea meie elu juhtima. Minu lasteaias jäävad mäng, uudishimu ja väikesed lollused alati alles!
Täiskasvanud peavad ennast lastest targemaks, kas pole nii? Kui irooniline: õppida juurde nii palju igasugust jama ja unustada kõige tähtsam... Elu on seiklemiseks, mu sõber. Elu on mängimiseks. ELA!