Minu suurim saavutus: nädal ilma tööta

Põhjust tähistamiseks — sain just hakkama elu kõige suurema tööalase saavutusega! Et mis? Nimelt nädal aega siin ja ma pole grammigi tööd teinud! Pole isegi arvutit lahti teinud! VAU, onju?! :D

Jaa-jaa, ma pole tõenäoliselt esimene inimene, kes sellise „saavutusega” hakkama saab :D Aga minu jaoks on tegu tõesti väga suure verstapostiga, sest olen viimase aasta selle nimel palju pingutanud — et ettevõttes järjest rohkem asju ära delegeerida, nii et kliendi rahulolu isegi tõuseks.

Kuidas sinna jõuda? Mul oli vaja lahti saada sisemisest vajadusest tööd alati juurde võtta. Põhjus? Olen terve elu tundnud end väärtusetuna ja „tulemused” aitasid seda auku täita. Illusioon, muidugi. Käesoleval aastal olen nüüd endalt tihti teadlikult küsinud: aga kuidas ma selles olukorras käituksin, kui ma ei tunneks end väärtusetuna? Kui ma juba oleksin väärtuslik, kui ma juba oleksin piisavalt? Sest ma olen. Sina ka. Juba praegu, nüüd.

Teiseks — pidin omandama ülikeeruka oskuse: öelda välja, mida mõtlen :) Ma ei ole seda peaaegu kunagi elus teinud. Minu vajadus teiste heakskiitu saada on olnud nii suur, et ma tihti tegin asju, mida ei soovinud. Samuti jätsin välja ütlemata enamiku enda soove, „sest siis ma meeldin inimestele vähem, kui neilt asju küsin…”

Pidin õppima elama siiralt, ausalt. Kui mu peas on mingi soov, siis ma PEAN selle välja ütlema. Teised ei ole selgeltnägijad ja vaikides saan iga kord nõksa nigelama elu. Lisame seda kuhjade kaupa ja enam ei ole nõksa nigelam, vaid päris nigel :)

Täpselt sama on teise otsaga — kui ma teen midagi, mis mulle ei meeldi, siis see on väikeseks koormaks. Kui neid asju on palju, siis koorem muutub tohutuks.

See siiras elu on päris mõnus :D Koorem on palju kergem, samas paljud soovid on täidetud esmakordselt üldse. Äge!

Siirast elu soovides,
Tauri