Kui ise peatume, jõuab aeg meieni

Nonii, Tauril on jälle üks ring ümber päikese täis!

Väga, VÄGA kummaline aasta. Võtsin aja maha. Täiesti. Justkui kaotav korvpallimeeskond võtab keset mängu timeout’i, et pausi ajal aru pidada. Aga ei mõelnud midagi välja... Seega minutist sai tund ja päevast nädalad. Ning mitu kuud hiljem kestab mu timeout ikka veel 😃

Olen terve elu palju tööd teinud ja sügisel panin kogu „äri” pausile. Esmalt lõpetasin kontoris käimise — mõtlesin, et olen parem kodus lastega ja aitan neil kooliasjades järele jõuda. Kingin oma aja hoopis neile. Aga tuli välja, et kingituse sain hoopis mina: koos veedetud aeg tegi meid lähedasemaks. Sain aru, et seda kõike teha oligi viimane hetk — varsti on nad juba suured. Napikas! Vedas.

Ja „maal”, kodukohas käies, toimus samuti muutusi. Näiteks küsis ema ühel talvepäeval, kas ma tahaksin temaga jalutama minna, kuna tema teine jalutuspartner ei saa. Mina? Miinuskraadidega jalutama? Hull oled või? Aga... aega mul nüüd ju on. Hm. Kaks paari pükse jalga — äkki polegi nii külm? 🙂 Miks mitte kinkida enda aega ka emale?

Aga oh üllatust — taas sain kingituse hoopis mina. Olin lapsena emaga väga lähedane, kuid ajapikku jäime kaugemaks. Isegi kui püüdsin enda elust rääkida, tundus tal nina tihti ajalehes või monitoris olevat, samal ajal kui kõrvad olid televiisori suunas 😃 Jalutama minnes aga, oh imet — ta ei võtnudki ajalehti kaasa. Ega monitori ja telekat 😃 Ning üle väga pika aja tundsin, et ta PÄRISELT kuulab mind. Ja vist samuti üle pika aja märkasin, et mina päriselt kuulan teda. Mõnikord kuulasime mõlemad lihtsalt linnulaulu. Alati ei peagi rääkima.

Olen aega „kinkinud” veel — iseendale. Aastaid olin mõelnud, mida ma „kunagi, ühel päeval” võiksin teha, aga see kunagi ei tahtnudki kohale jõuda 🙂 Alati oli vaja tööd teha. Enam ei ole. Läksin pensionile. Võib-olla ajutiselt 🙂 Aga nüüd olengi lihtsalt olnud. Eksperimenteerinud. Õppinud. Mänginud. Vanu pilte restaureerinud. Videotega katsetanud. Enda audioraamatute kogu korrastanud ja palju uusi toredaid autoreid avastanud. Ja viimase „bucket list’i” asjana jõudsin läbi vaadata enamiku enda märkmetest, mida olen tosina aasta jooksul raamatutest üles kirjutanud — iseendale, tuleviku „minale”. Tänasele. Sest ma vist alati lootsin, et kunagi jõuab kätte päev, mil ma neid lugeda jõuan. Ja neist õppida.

Lõpetaksin postituse sellega, et kui kaks pensionäri ühel päeval jalutades elu rõõmudest rääkisid — mina ja ema —, saatis vanem pensionär tagasi koju jõudes nooremale midagi: „Näe, Facebookis tuli ette — keegi oleks justkui kogu meie vestluse ühe pildiga kokku võtnud.” Ja seal oli tekst:

Tegelikud luksused elus
— Aeg
— Tervis
— Rahulik meel
— Aeglased hommikud
— Reisimisvõimalused
— Puhata süütundeta
— Sügav ööuni
— Rahulikud ja „igavad” päevad
— Mõtestatud vestlused
— Kodune toit
— Inimesed, keda armastad
— Inimesed, kes Sind vastu armastavad

Enda eelmise aasta võtaksin seega kokku nii: aeg ei peatu kunagi, aga vahel ise peatudes võime avastada, et just siis jõuab ta meieni. Kummaline, kas pole? Soovin Sulle kõike head ja paremat — rahu südamesse ja sära silmadesse. Kui kunagi tahad kokku saada ja lihtsalt lobiseda, siis ma olen olemas 😉